Home Ilu-uudised Paul Holmberg – eestlane jumestusmaailma tipus

Paul Holmberg – eestlane jumestusmaailma tipus

July 25, 2019

Paul Holmberg alustas oma teed meiginduses Tallinnas asuvas Giorgio Armani esinduses ja on tänaseks jõudnud maailma ühe tippbrändi SUQQU vanem-meigikunstnikuks. Tema igapäevaste kohustuste hulka kuulub muu seas photoshoot’ide ja PR-ürituste korraldamine, uute töötajate värbamine ja koolitamine ning SUQQU UK eksklusiivsete toodete välja arendamine. Kuidas Paul üldse sellise erilise elukutse peale sattus ja mida põnevat ta meile meigimaailma telgitagustest rääkida teab, sellest saate kohe lugeda.

Kuidas sai alguse sinu jumestuskunstniku karjäär. Kas tundsid selle vastu sidet juba varajases eas või tärkas huvi alles hiljem?

Meigipisiku sain tegelikult juba lapsena, kui nägin telekast balletigalat. Sealsed vaheklipid näitasid, kuidas balletiartistid endale grimmi teevad. Peale seda aga oli suur soov balletikooli minna – ennekõike selle pärast, et saaks käed grimmiseks. Edaspidine räägib enese eest.

Õppisid pikalt Tallinna Balletikoolis. Kuidas sündis selline tugev elukutseline suunamuutus pärast kümmet aastat tantsukunsti jumestajaks hakata? Mida andis balletikooli taust sulle eluks kaasa?

Tegelikult oli jumestus see, mis mind balleti juurde viis. Erinevate karakterite jumestused olid nii lummavad, et tahtsin ise balletitantsijaks saada. See oli vanuses, mil ma ei teadnud, et jumestaja töö üldse olemas on. Olin siis umbes 4-5-aastane.

Ballett ise andis kaasa väga paksu naha, suure töödistsipliini ja oskuse kiiretes olukordades lahendusi leida. Seda juhtub väga palju meigikunstniku töös, eriti backstage’is, kus meikarid võitlevad juuksuritega, et modellid oma tooli saada ja umbes viie minutiga meigid valmis teha.

Mida sulle meigikunstnikuna kõige enam teha meeldib – kas töötada moe-show’del, pildistamistel või näiteks midagi muud?

Kõigis töödes on oma võlu ja valu. Enim meeldib nokitseda oma nurgas ja tööd teha fotograafidega, kellega juba nö semuks saanud ja kellega on rohkem aega teha mõni editorial (‘kunstilisem kuvand’) töö. Siis on alati vabad käed moodboard’iga mängida ja võibolla ka midagi huvitavat lisada, mis esmalt kokku lepitud ei olnud. Moodboard on erinevatest fotodest kokku pandud üldidee ehk suund, mille järgi fotograaf, soengustilist ja meikar töötama peaksid.

Samuti on hea meel teha kampaaniaid, kus palju meiki pole tarvis. Tähtis on kommertslikkus ja tellija imagomudel, mis on üldiselt rangelt paika pandud: see tähendab, et modellid peaksid välja nägema nagu bränd neid ette kujutab.

Kui rääkida kõige vähem lemmikuks osutuvast, siis selleks jääb backstage. Seda sellepärast, et ruumi on lava taga väga vähe ja töökiirus meeletu. Pead nö look’i valmis tegema, jagades modelle juustestilistide, meikarite ja disaineri vahel, sest keskeltläbi 1,5–2 tunni jooksul peab kõik valmis saama. Aja sisse peab kuuluma soeng, meik, proov, riietamine ja touch-up. Enne lavale minekut on veel nö 0,1 sekundit aega vaadata iga modelli poole, et kõigil oleks sarnane meik. Peale show’d on pingelangus alati nii suur, et hea uni on õhtul tagatud.

Oled töötanud ka London Fashion Week’il. Kuidas see võimalus sinuni jõudis?

Töötades viis aastat Londonis Jaapani brändiga SUQQU, läks meil hästi just selle tõttu, et minuga samal ajal asus tööle minu tiimikaaslane, kellega kasvatasime brändi just selliseks nagu see täna on.

Hiljem, kui lõime kollektsioone, liitus põhitiimiga veel kolm inimest. Seega viiekesi, lisaks turundusjuhi, HR-direktori ja üldjuhiga, vedasime brändi nii kaugele, et olime paljude suurte disainerite peasponsoriks. Sealt omakorda sai võimalikuks Fashion Week’ile pääs.

London Fashion Week toimub kaks korda aastas, seega tööd on palju. Kui show lõppes, hakkasime kohe uut korraldama ja pakkumisi otsima. Fashion Week’il on hea ka firmadel käia ja vaadata endale järgmiseks korraks moebränd, kellega end siduda.

Samal ajal käis töö omakorda erinevate SUQQU ürituste korraldamisega, kuhu kaasati ka press. Selle läbi kasvas mu portfoolio, millega pälvisin Londoni moemajade tähelepanu. Hiljem sain tööd teha ka eraviisiliselt, kuna portfoolio avas mitu ust.

Milline on töö sellise suure moeürituse lavatagustes?

Ühe 15-minutilise show tarbeks kulub keskeltläbi paar kuud. Palju aega läheb administratiivse osa peale, kus meikimisega pole miski otseselt seotud.

Kui mõnekuine läbirääkimine ja eeltöö on tehtud, siis uue etapi alguses toimub ka kohtumine disaineri ja peastilistiga. Sel ajal tutvustatakse kollektsiooni, kus stilist räägib läbi, milline on inspiratsioon, mida look’ist oodatakse ning milline võiks olla meigi mõju kogu väljanägemise osas. Mõne proovimeigi käigus stilist ja disainer otsustavad, milline neile sobib. Seda tuleb teha nii kaua, kuni nad rahule jäävad. Üldiselt on backstage’i meigid minimaalsed, kuna aega on vähe ja tugev meik muudab üldmuljet palju. Seega eelistatakse peaaegu meikimata nägu.

Face chart, mis on iga laua juures meikarite meeldetuletuseks

Kui välimuse osas on kokkulepe saavutatud, toimub edasine töö rohkem arvuti taga, pannes kokku PDF-faile ning joonistades look’i-ideed paberile, et need oma meigitiimile laiali saata. Kõik on väga konfidentsiaalne – sekunditki enne show algust on rangelt keelatud ühtegi sotsiaalmeedia postitust teha, sest tihti langetatakse otsuseid mõni minut enne show algust.

Kokku on lava taga umbes 50 inimest, kuhu peavad mahtuma ligikaudu 35 modelli ja mõned stilistid ning koordinaatorid. Samuti leidub seal fotograafe ja pressitöötajaid. Kõik peavad ära mahtuma umbes 50 ruutmeetri peale. Seega kui ette kujutada, et sellises kitsas ruumis pead kellegi meigi saama valmis 5–8 minutiga, siis segadust on palju.

Nii tihe kooslus, kus pidin toolile istuma, et ära mahtuda.

Rohkem rõhku nahakooldusele, mitte jumestuskreemile.

Rivistuse algus on 20 minutit enne show’d, kus poolelijäänud osa edasi tehakse, samal ajal kui modelle riidesse pannakse.

Mida ütleb sinu kogemus tippmodellidega töötamisel – kas kuvand nende kapriissusest vastab tõele või on see pigem ülepaisutatud?

Kõik sõltub asjaoludest: ma ei oska öelda, milline päev ühel või teisel modellil on olnud, kuid pigem on kogemused ikka meeldivad olnud. Kõik on üsna professionaalsed või hoiavad omaette. Isegi, kui keegi ongi vähe kapriissem, siis tavaline töötempo on nii kiire, et kellegi isiklikeks emotsioonideks pole üldiselt aega. Peaasi, et ise rahulikuks jääd, ent seda kohtab aga üliharva.

Üldiselt on kõik tuntud ja tuttavad näod, seega oled rohkem selline semu tüüpi. Mäletan üht saksa modelli, kellele meiki tegin. Jutu käigus selgus, tema hirmust värisedes, et teeb oma elu esimese runway. Ütlesin talle veel, et kohtume aasta pärast ning siis sa oled ajakirjas Vogue ja maailmalavadel. Ta ei uskunud mu öeldut, kuid vastas malbelt: “Loota ju võib.”

Kohtusime aasta hiljem ühel teisel show’l, kus ta tuli õnnest särades mu juurde, öeldes, et see, mida ütlesin, muutus tõeks. Tänaseks on ta maailma tipus.

Esmane kohtumine Lauraga

 

Aasta hiljem Laura, Vogue Portugal spread-is

Aasta hiljem Laura, Vogue Italia spread-is

Kes on need modellid, kellega sulle kõige enam meeldib koos töötada?

Tavaliselt on lemmikuks need, kes on juba nn moeäri veteranid. Kui modell tunneb oma keha ja tal on kogemust palju, siis kulub võtetel väga vähe aega, et foto või video salvestada. Samas aga meeldib mulle jälgida protsessi modellitööga alustavatest profikarjääri jõudmiseni.

Pea viis aastat oled töötanud SUQQU-s. Kuidas sa üldse sinna välja jõudsid ja mis ülesanded sul seal tänaseks on?

Enne SUQQU-ga liitumist olin Armani nimekirjas. Seda küll Helsingis, mitte Tallinnas. Vahepeal tekkis võimalus Helsingi tiimiga liituda ning haarasin võimalusel sarvist. Kolimine ühest riigist teise toimus nädalavahetusega, seega oli tegemist üsna kiire elumuutusega. SUQQU sattus mu ellu vana hea Google otsingu kaudu. Panin otsingusse “Makeup Jobs in London”, pärast mida tuli ette tööotsingu portaal “Indeed”, kus esimene tööpakkumine tuligi SUQQU-lt. Saatsin oma CV ja portfoolio ning järgmisel päeval olin lennukis, teel tööintervjuule.

Alguses olin tavaline stendimüüja Selfridge’ ja Harrodsi kaubamajades, ent kes sel ajal oleks osanud arvata, mis mind veel ees ootas. Elu ameerika mägedel oli garanteeritud – unistus maailmas meigikunstnikuna läbi lüüa algas ja tööd tuli teha kartmatult. Veetnud ligi kolm aastat Helsingis ja viis aastat Londonis, olen taas kodumaal. Paljudel on tekkinud küsimusi, miks just nüüd kodumaale naasta, kuid seda selle tõttu, et viimase viie aasta jooksul sain kodumaad külastada ainult ühe korra – 2016, kui õetütar lõpetas ülikooli. Olen alati arvanud, et kodu on ikkagi seal, kus juured, mitte seal, kus meigikohver.

Oled tegelenud ka uute jumestajate palkamisega. Milliste kanalite kaudu see valik tuleb? Kas kandideeritakse otse, jäädakse silma üritustelt, sotsiaalmeediast, näiteks Instagram, või hoopis soovituste kaudu? Lihtsustatult – kuidas jõuavad tänased jumestajad sinu tiimi?

Töötajate leidmine on kõige lihtsam soovituste kaudu. Samuti leiab erinevaid inimesi backstage-ist kes otsivad püsivamat kontakti, millele toetudes freelance-i edasi teha ning ka töövahendusportaalide kaudu. 

Algust tehakse nagu tavalise tööintervjuuga. Peale esimest etappi tuleb veel oskuste ja tehnika kontroll. Sealt edasi otsustatakse, millisesse kategooriasse kandideerijaid panna: kas ja millisesse jaemüügi esindaja poodi keegi sobib. Londonis on tavaliselt poe enda tööintervjuud ka üsna rasked, kus kandidaadid sõelutakse läbi, et leida need õiged, kes ettevõtet esindama asuvad.

Ennekõike uurime, kas noorel hakkajal meigikunstnikul on tugevat ärivaistu. Sealt edasi tahame teada, kui suur loovus tal on. Sellest selgub, kas on materjali edasi areneda või oleks mõttekam inimene suunata hoopis juhtimisele või muule kontoriga seotud ametile. Näiteks suur osa loovatest inimestest on hoopis tugevamad muus valdkonnas samal erialal. Ühel artistil on vaja armeed, et asi toimima panna. Väga palju on just nn peidetud figuure, kes nähtamatult, tehes ära meeletu töö, kõigele tuule tiibadesse aitavad. Nii et võimalusi on väga palju.

Sinu koostöö erinevate fotograafidega – kas on ka mõni pilt, mis kohe väga eredalt meelde on jäänud kas siis lõplikku tulemust või loomeprotsessi arvestades?

Kõige suuremaks semuks on saanud fotograaf Rui Faria, kellega on väga palju koostööd tehtud.

Tema stiil, fotode lõiked ja emotsioonide tabamine on midagi, mis ei ole õpitav.

Tõestasin talle end ühel Harrodsi setil, kus maailma meikaritest oli kohal ka kadunud Printsess Diana meigikunstnik ja paljude iidol Mary Greenwell. Miks fotosessioon just meeldis, oli see, et kuuest esindatust sümpatiseeris nii Ruile kui ka Harrodsi esindajatele just minu tehtud meik kõige enam. Samuti oli modell väga professionaalne ja ebatavaliselt pikkade käte ning jalgadega. Kõige tipuks oli tal südamekujuline sünnimärk, mis hästi meelde jäi. Mõtlesin tol hetkel, et kui palju on ikka ühele inimesele antud. Kasutasin temal oliivirohelist ja kuldset lauvärvi, mis on ka Harrodsi värvikombinatsioon. Siinkohal tooksin välja ütluse – sa ei tea kunagi, kus suunas tuuled puhuvad.

Nii alustasingi seal stendi-artistina ja lõpetasin kampaania tegemisega.

Kas tunned igapäevasest meigitööst ka puudust?

Igapäevatöö ongi meigitöö, olgu see siis laua taga arvutiga töötades või otseselt kellegi näole uut välimust andes. Ajaga muutub töö iseloom ja kiirus: kui algusaastatel tegin meigi pooleteise tunniga, siis nüüd kulub keskeltläbi 30 minutit.

Tootekollektsioonide loomisega SUQQUs toimus töö 24h. Umbes nagu muusikul – inspiratsiooniallikaks võib olla, olenemata asukohast, ükskõik mis või kes. Näiteks jalutasin ühel päeval kodu läheduses Green Parkis, mis on Buckinghami palee kõrval, ning avastasin maas vedelemas türkiisi värvi prahipakendi. Tegin sellest pilti, sest see kirev värv oli mu presentatsioonist, mille tähtaeg oli ligidal, puudu.

Kokkuvõtteks siit moraal – ei ole kohta ega inimest, mis või kes ei võiks olla inspiratsiooniallikaks. Kuigi see kombinatsioon kahjuks meigipaletti ei jõudnud, said sinna aga muud värvikombinatsioonid, millest Jaapani peakontor oli meeldivalt üllatunud.

Milline on kõige meeldejäävam kogemus, mis on tänu sinu tööle tulnud?

Kõige meeldejäävamad kogemused on paljud reisid, kuna olen peale Tallinna ja Helsingi töötanud ka New Yorkis ning Tokyos. Viimases kohtusin Jaapani kuulsa fotograafiga Leslie Keega, kes on töötanud mitmeid kordi ka Eesti tipp-modellidega.

Tehtud tööd New Yorkis fotograafiga George Pagan

Tehtud tööd New Yorkis fotograafiga George Pagan

Öeldakse ikka, et eksimustest õpitakse kõige rohkem. Milline on olnud sinu kõige suurem õppetund?

Ma üldiselt ei kahetse ühtegi oma valikut, sest kahetseda saab ainult mitte tehtut. Kui midagi üldse muuta oleks võinud, siis ennekõike töötempot. Mai keskel kodumaale naasnuna oli kurnatus üsna tugev – magasin kolme nädala vältel keskeltläbi 18 tundi jutti enne, kui tundsin, et nüüd on korralikult puhata saanud. Enne augustit uuesti tööpostile ei naase.

Milline saavutus sinus kõige enam uhkustunnet tekitab?

Neid on väga palju, alates sellest, et alustasin põhjast ja nüüd olen välja jõudnud tänasele tasemele, saades ise valida, kus ja mida teha. Samuti täitus suur algusaegade unistus – sain kaasa lüüa meigitoodete loomisel ja seda täielikult omal volitusel, ilma, et brändipoolseid piiranguid oleks seatud.

Samuti tooksin välja show’del töötamise, kus esialgu ei pane osalejaid tähele, aga hiljem pilte sirvides avastad, et tegu on olnud modellidega, keda olen varem iidoliteks pidanud. Kõige suurem saavutus on aga oma meigi-iidoli Morag Rossiga kohtumine, kellega olen töö kaudu ka headeks sõpradeks saanud. Morag Ross on filmimaailma meigikunstnik, kes hetkel on Cate Blanchetti ihumeikar. Filmograafiat uurides on Morag just see, kes on disainitööd teinud väga paljudele Hollywoodi kassahittidele. Samuti on tal Eestist hea mälestus, tõdedes, et Eesti baarmenid teevad tõeliselt head Apple Martinit.

Kohtumine Moragiga esimest korda juunis 2016

Kas jumestusmaailmas on kedagi, kelle tegemiste vastu ise väga elavat huvi tunned?

Jumestusmaailmas on väga palju neid, kelle tegemistel silma peal hoian, ennekõike eelnevalt mainitud hea sõber Morag Ross. Tema kaudu tean järgmise kassahiti võtteid ja linastumise aegasid ning kuulen – kas just nüüd esimesena, aga kindlasti enne teisi –, mis filminduses toimub. Samuti saan temalt häid nippe ja abi, kui mõni erialane küsimus tekib.

Teiste lemmikartistide sekka kuulub Pat McGrath, Lloyd Simmonds ja Linda Cantello, samuti hoian silma peal Lisa Eldridge’l ning tuttavaks saanud Mary Greenwellil. Tavaliselt olen otsimas vähem peavoolu artiste. Suureks lemmikuteks on editorial artistidest Linda Öhström, Kim Brown ning Lan Nguyen.

Viimasega kohtumine oli suurelt silmaringi avardav, sest tema töötehnika on midagi teisest maailmast. Tema leivanumber – segada kokku puudritekstuure vedelatega – on midagi, mis võtab aastaid aega, et selles läbi ei põruks.

Mida ütled soovituseks või julgustuseks nendele alustavatele meigikunstnikele, kellel pole veel olnud võimalust oma tööga maailmalavadele jõuda?

Kui soovid tippu jõuda, siis kindlasti ei tohiks alla anda. Raskeid aegu on palju ning tagasilööke tundub vahel olevat rohkem kui õnnelikke olukordi. Sellegipoolest on asja võti järjepidevus ning tööle minnes tuleks isiklikud emotsioonid koju jätta.

Kust aga alustada? Otsi meigikunstnik, kelle töö meeldib, ja asu kirjavahetusse, et küsida omale assistendikohta, sest kõige rohkem õpidki just assisteerides. Alguses on raske, kuna paljud tööd on tasuta, see-eest teadmised, mis hiljem koju viid, aga hindamatud. Rakendades kõike õpitut, hakkad hiljem ka palgatööd leidma. Töö kulg on aga aeganõudev protsess, kus arvestada tuleb umbes 10-15 aastaga. Paljud tänapäeva tuntud kuulsuste ihumeikarid, nagu Naoko Scintu, ütles mulle, et assisteeris seitse aastat erinevaid artiste enne, kui Bella Hadidi meikariks sattus ning peale mida hakkas karjäär ülespidi minema. Kannatust ja tahtejõudu on tarvis.

 

Vaata rohkem Pauli kohta:

You may also like

Leave a Comment